Kee-ru-ku-ju

Raske, kui kedagi ei ole.
Raske, kui keegi on.
Ma ei tea, kumb on raskem.

The Raven

Deep into that darkness peering, long I stood there wondering, fearing,
Doubting, dreaming dreams no mortal ever dared to dream before
But the silence was unbroken, and the darkness gave no token,
And the only word there spoken was the whispered word, `Lenore!'
This I whispered, and an echo murmured back the word, `Lenore!'
Merely this and nothing more.

Natuke romantismi, natuke sümbolismi, natuke dekadentsi.

Rohkem helisemist, rohkem vokaale, rohkem sobitamist.

Kõlab hästi, või mis?

Peeter Tooming

Sünd: 1. juuli 1939, Rakvere

Surm: 17. mail 1997, Tallinn

Fotograaf ja filmitegija

Esimest korda nägin ma tema töid Tallinnas asuvas Fotomuuseumis. Siis lummasid need mind oma kompositsiooniga. Lihtusega. Käsitlusega. Ilmutamisega. Mis tõenäoliselt oli tehtud ise. Väljatrükiga. Kõigega. Kõik tundus nii hea, nii uus. Ja siis ma sain teada, et antud tööd olid ajavahemikus (ligikaudu) 1970-1990. Muuseumis olev vanatädi ei osanud ka kuidagi aidata. Millega ta pildistas? Kuidas? Millele? Millele on ilmutatud? On need originaalid või hilisemad suurendused? Kuidas sai Nõukogude Liidus keegi teha midagi sellist?

Ma tean, et viimases Cheese's on ka temast artikkel. Ma pole seda veel lugenud, võibolla on seal mõni vastus, aga ma ei usu.

Ta suri ravimatusse haigusesse.

Peeter Tooming - Kaldal II 1973

Pole mõtet mõelda, mis oleks, kui me ei saa muuta seda, mis on.

Tark inimene kahtleb kõiges ja ainult rumal on kõiges kindel.
Sellisena kõlab üks ütlus mille peale ma eile mõtlema hakkasin. Kas vähegi mõtlevat inimest on võimalik kahtlema panna kõiges? Ja on see siis halb või hea, kui inimene kahtleb?
Mingi piirini siiski hea, sest kahtlemine annab igale vaatepunktile veel külgi, mis rikastab elu.
Mingist piirist tõenäoliselt halb, sest inimesel on vaja midagi, milles kindel olla. Samas milleski lõpuni kindel olles võib-olla olemegi kellelgi jaoks rumalad, uskudes midagi, mis nii ei ole.
See teema on nii halb ja minu jaoks hetkel laiali valguv.

Kas sa oled õnnelik?

Kummaline küsimus. Ma ei mõtle siin kohal midagi endast, see küsimus kõlas televisioonis. Filmides võib-olla kõlab see tihti, ei oskagi öelda. Ju siis ei pane eriti tähele, kuid täna kõlas see lihtsalt, külmalt ja kontekstitult, minujaoks. Kõlas nii kohmetult ja kummalisena nagu juba mainitud. See pani mõtlema selle sõna üle. Õnn. Õnnelikkus. Mul oli õnne- see oleks nagu vedamine. Vedamine- jälle veider, justkui veaks midagi.
Milline on õnnelik inimene? See kellel on õnne ja läheb kõik hästi ja n.ö veab? Õnnelik justkui õnne omav.
Või hoopis midagi sügavamõttelisemat, mida minu meelest rohkem mõeldakse. Õnnelik- rahulolev, oma eluga rahulolev inimene. Kõik on korras, hästi ja siis ongi inimene õnnelik.
Võib-olla on nii moodi vale selliseid sõnu nagu õnn ja õnnelikkus võrrelda. Äkki ütleb keegi, et need on erineva tähendusega. Kindlasti on mingil määral.

õn'n <õnne, .õnne>. ▪ Hobuseraud toob leidjale õnne. Vana-aastaõhtul valati õnne (tina). Halb v paha õnn, eba+õnn. Pime õnn õnnelik juhus. Oli õnn, et .. oli hea, et .. Jumala õnn, et .. tänu taevale, et .. Täna õnne, et niigi läks.

õnnelik <-liku, -.likku>. ▪ Õnnelik elu, nägu. Jüril on kaardimängus õnnelik käsi. Õnnelik hetk õnnehetk. Õnnelikult. Õnnelikkus

Kuidas siis vastata küsimusele, kas ma olen õnnelik?
1. Et mul on/ei ole õnne?
2.Või hoopis midagi selle kohta, kuidas läheb mu elu ja olu?