Passenger

Oma mõtetes olen julge.

Oma mõtetes ei vaja kedagi.

Oma mõtetes ei vaja midagi.

Oma mõtetes rändan ringi.

Rändan ringi oma mõtetes.

Mõtetes rändan maailmas.

Oma mõtetes teen kõike.

Absoluutselt kõike.

Elan.

Reisin.

Riskin.

Oma mõtetes teen nii palju.

Meeletult palju.

Julgust on nii palju.

Oma mõtetes olen vaba.

Oma mõtetes olen vang.

Lapsena on kõik suurem.
Täiskasvanud on suuremad, kui nad seda on.
Raha väärtus on suurem (üldjuhul) kui tegelikult seda on.
Maailm tundub suurem kui seda on.
Aastad tunduvad pikemad, kui nad seda on.
Emotsioonid on ehedamad, suuremad, sügavamad, kui nad kunagi olema saavad.

Kunagi ma ei julgenud ema raha eest poest nätsu osta, sest endise 30 sendi asemel maksis see 50 senti. Vahe tundus üüratu.
Vähemalt mul veab, et ma mäletan seda sõnades kirjeldamatut hämmastust, kui mu isa ütles, et Ameerika on 100 korda suurem kui Eesti, sest ma tean, et nii suurt hämmastust ei suuda minus enam miski tekitada.
Nüüd ma tean vaid, et Ameerika Ühendriigid on pindalalt 217 korda suurem kui Eesti.

Kee-ru-ku-ju

Raske, kui kedagi ei ole.
Raske, kui keegi on.
Ma ei tea, kumb on raskem.

The Raven

Deep into that darkness peering, long I stood there wondering, fearing,
Doubting, dreaming dreams no mortal ever dared to dream before
But the silence was unbroken, and the darkness gave no token,
And the only word there spoken was the whispered word, `Lenore!'
This I whispered, and an echo murmured back the word, `Lenore!'
Merely this and nothing more.

Natuke romantismi, natuke sümbolismi, natuke dekadentsi.

Rohkem helisemist, rohkem vokaale, rohkem sobitamist.

Kõlab hästi, või mis?

Peeter Tooming

Sünd: 1. juuli 1939, Rakvere

Surm: 17. mail 1997, Tallinn

Fotograaf ja filmitegija

Esimest korda nägin ma tema töid Tallinnas asuvas Fotomuuseumis. Siis lummasid need mind oma kompositsiooniga. Lihtusega. Käsitlusega. Ilmutamisega. Mis tõenäoliselt oli tehtud ise. Väljatrükiga. Kõigega. Kõik tundus nii hea, nii uus. Ja siis ma sain teada, et antud tööd olid ajavahemikus (ligikaudu) 1970-1990. Muuseumis olev vanatädi ei osanud ka kuidagi aidata. Millega ta pildistas? Kuidas? Millele? Millele on ilmutatud? On need originaalid või hilisemad suurendused? Kuidas sai Nõukogude Liidus keegi teha midagi sellist?

Ma tean, et viimases Cheese's on ka temast artikkel. Ma pole seda veel lugenud, võibolla on seal mõni vastus, aga ma ei usu.

Ta suri ravimatusse haigusesse.

Peeter Tooming - Kaldal II 1973

Pole mõtet mõelda, mis oleks, kui me ei saa muuta seda, mis on.

Tark inimene kahtleb kõiges ja ainult rumal on kõiges kindel.
Sellisena kõlab üks ütlus mille peale ma eile mõtlema hakkasin. Kas vähegi mõtlevat inimest on võimalik kahtlema panna kõiges? Ja on see siis halb või hea, kui inimene kahtleb?
Mingi piirini siiski hea, sest kahtlemine annab igale vaatepunktile veel külgi, mis rikastab elu.
Mingist piirist tõenäoliselt halb, sest inimesel on vaja midagi, milles kindel olla. Samas milleski lõpuni kindel olles võib-olla olemegi kellelgi jaoks rumalad, uskudes midagi, mis nii ei ole.
See teema on nii halb ja minu jaoks hetkel laiali valguv.